Vaade Taani kuninga aiast Niguliste kirikule on paelunud paljusid kunstnikke nii erinevatel aegadel kui ka aastaaegadel. Käesoleval teosel on tegemist romantilise, varakevadist hõngu pakkuva motiiviga, kus puud on veel raagus, kuid õhus on tunda juba saabuvat kevadet. Tööle annab aga igavikulise mõõtme teadmine, et see on maalitud kaugel võõrsil, jäädvustades hetke sõjaeelsest ajast, kui Niguliste kirik oli sõjapurustustest veel puutumata. Kuid minevikunostalgiale lisaks kannab teos endas lootust, sest nii kõrgusesse pürgiv kirikutorn, kui esiplaanil olev puu, on vaatamata läbielatud tormistele aegadele alles tänaseni.

Tormilisi aegu elas üle ka selle teose autor, Arville Puström-Uus (1921-2014), kes sõja tõttu pidi pooleli jätma oma kunstiõpingud Pallases, tollase nimega Tartu Kõrgemad Kujutava Kunsti Kursused, ning põgenema 1944. aastal Saksamaale. Peale sealse Düsseldorfi Kunstiakadeemia lõpetamist asus ta koos arstist abikaasaga 1949. aastal elama Ameerika Ühendriikidesse, kuhu ta jäi oma elupäevade lõpuni. Kodumaa jäi aga kunstniku südamesse alatiseks, ning oma ilu ja rõõmu pakkuva, peamiselt maastikke, merd ja lilli kujutava meisterlikult teostatud loominguga, aitas ta hoida mälestusi sünnimaast elus ka teistel saatusekaaslastel.

Ka täna Taani kuninga aias jalutades on meil võimalik teosel kujutatud vaadet pea sarnasel kujul nautida, kuid sellist emotsionaalset laetust, mida selle teosega kohtumisel võisid kogeda võõrsil elavad inimesed, saame vaid ette kujutada. Ent sageli loovad just sellised mõttehetked ja allhoovused laiemat mõõdet nii teosele, linnaruumile kui igapäevastele argielu toimetustele.