Eduard Wiiralti (1898-1954) töödes peegeldub tugevalt tema loominguline areng ja elumuutused. Wiiralti looming oli alguses tihedalt seotud ühiskonna varjukülgede ja inimlike pahede kujutamisega, nagu näiteks “Põrgu” ja “Kabaree”, mis on laialdaselt tuntud oma grotesksete ja ekspressiivsete kujutiste poolest. Kuid pärast raske haiguse läbielamist, nagu Mai Levin oma monograafias välja toob, toimub tema loomingus oluline muutus.

“Kolm naist” on suurepärane näide sellest, kuidas Wiiralti loomingus on hakanud prevaleerima rahu, tasakaalu ja tundlikkuse motiivid. Graafilise lehe kompositsioon, kus naised on kujutatud õrnalt ja pehmelt, näitab, kuidas kunstniku üleminek oli seotud tema isikliku elu ja terviseolukorra muutumisega. Pehmelaki tehnika, mida Wiiralti kasutama hakkas, võimaldab luua pehmeid, maalilisi efekte, mis annavad tööle rahuliku, kuid samas ka intensiivse mahlasuse.

“Kolme naise” teema on nagu ennustus kunstniku edasisest arengust, kus meelelisus taandub, andes teed peenemale, introvertsemale tunnetusele ja tasakaalu otsimisele. Wiiralti kunst ei olnud mitte ainult visuaalne, vaid ka tugevalt vaimne ja emotsionaalne, viies meid kunstniku hingeellu.