OHAKAS, Valdur

Valdur-Olev Ohakas (26.12.1925 – 16.02.1998, Tallinn) oli Eesti maalikunstnik.

Aastatel 1942–1943 õppis ta Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis Eerik Haameri ja Johannes Greenbergi käe all. Aastatel 1943–1944 oli ta mobiliseerituna Saksa sõjaväes. 1944–1948 õppis Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võerahansu ja Elmar Kitse juhatusel, kuid kool jäi lõpetamata, kuna 1949. aastal ta arreteeriti koos rühma kunstitudengitega ja saadeti Vorkuta vangilaagrisse. Ta vabanes sealt 1956. aastal. Näitustel esines alates 1946. aastast, alates 1959. aastast oli Eesti Kunstnike Liidu liige. Valdur Ohakas osales 1960ndate eesti kunsti uuenemisprotsessis ning suhtles tihedalt Ülo Soosteri ja paljude Tartu ning Tallinna kunstnikega.

Ohakas alustas 1940. aastate lõpus impressionistlike maastikumaalidega. 1950. aastate lõpus sai Ohakast niinimetatud karmi stiili viljelejana üks Eesti kunsti uuendajaid. Järgmise kümnendi lõpus muutus lakooniline väljenduslaad kohati romantilisemaks, 1970. aastatel rahulikumaks ja eepilisemaks. Talle sel perioodil iseloomulike maastikumaalide (eriti Kütioru motiivide) lahendus on tonaalne, valdab pruunikas koloriit. Ohaka looming on erakordselt mitmeharuline, ta kompas erinevaid võimalusi, liites enda töödesse abstraktsionismi, kubismi, aga ka sürrealismi kogemusi.

OHAKAS, Valdur Eesti Kunst Maal Õli Abstraktne

Ohaka õpiaastaid mõjutas sügavalt modernistlik pärand – impressionism, fovism ja Picasso. Nagu mitmed sama ajastu meistrid, leidis ka Ohakas vormieksperimentide jaoks parima võimaluse – natüürmordi, milles eriti 1960. aastate lõpupoole on näha tugevaid kubismi mõjutusi. Samasuguseid mõjusid on tema portreedes. Rahvusvahelisest kunstiuuendusest pärinevad abstraktsionism, kubism ja sürrealism mängisid 1960. aastate Eestis väga edumeelset rolli.

Peida filtrid